Minu teekond doulanduse poole algas päris ammu ja enne, kui ma seda ise aimata oskasin. Nimelt lõpetasin Tartu Ülikoolis füsioteraapia eriala aastal 2010, mis andis mulle head teadmised inimkeha toimimisest ning mitmed oskused, kuidas inimestega töötada sh psühholoogia alused ning oskuse massaaži teha.
Tõsisem huvi teiste naiste toetamise vastu kerkis minu peale minu esimese lapse sündi aastal 2014. Valisin sünnitada kodus ning see kogemus oli minu jaoks nii ilus ja väestav, et imestasin neid levivaid hirmulugusid ja filmide kujutusi sünnitusest.
Aastal 2015 asusin õppima Põlistarkuste ja rahvaravi kooli esimseses lennus Doula - pere ja sünnitoetaja erialal. Selle õppega sain kaasa ka imetamisnõustaja ameti ning kuulun sellest ajast peale SIET-isse (Sünni - ja Imetamise Eesti Tugiühing).
Asusin peale lõpetamist 2016. a. Eesti Sünnitoetajate Ühendust juhtima ning meedias douladest rohkem rääkima. Samal ajal alustasin ka nõustamiste ja sünnitustel käimistega.
Pelgulinna perekoolis oli tore võimalus viia läbi regulaarset loengud doulandusest ja hüpnosünnitusest koos Kiia Paaliga.
Aastal 2018 sündis minu teine laps ja seda samuti kodus. Ka see sünnitus oli minu jaoks ülivõrdes ilus. Peale teise lapse sündi sain ka kogeda seda toetust, kui teine naine käib mul kodus abiks. Oskan ka selle toetuse vajalikkust väga hinnata. See säästis mu vaimset tervist väga palju.
Peale lõpetamist olen läbinud mitmeid täiendkoolitusi, millest saab lugeda allpool.
 

Minu moto on see, et me igaüks oleme väärt seda, et võtama teadlikult vastutuse selle eest, kuidas, kus ja kellega me sünnitame. See kogemus jääb meiega kaasa terveks eluks.
Imetamise kohta liigub palju eksiarvamusi ja alusetuid hirme, mida tegelikult on võrdlemisi lihtne enamasti kõrvaldada.
Sünnitusjärgsel ajal ei peaks me üritama üksi hakkama saada vaid kaasama koheselt teised inimesed. Laste kasvatamiseks on vaja küla ja emadel ning isadel on seda küla väga vaja!
Loome selle reaalsuse!